Palju õnne, Eesti!

Eks me kõik tea, et eesti keelt ei räägi just paljud inimesed. Mõned isegi ei tea, mis on Eesti. “Aa… see väike riik Venemaa kõrval,”  või “see väike riik Euroopas.” Keegi ei ütle kunagi, et see on Eesti, vaid alati seostatakse seda millegagi. Miks Eesti ei saa nii palju tähelepanu kui Donald Trump oma müüriga? Me ju ometigi leiutasime Skype’i. Oleme e-riik, kuid ikka… mitte midagi. Inimesed ei torma ustest akendest sisse, paludes autogramme või, et saada üks hea klikk su näost.

Kuid sellest hoolimata on meil palju rikkusi. Palju metsa, jõgedes voolab puhas ning kergelt loksuv vesi. Igal asjal on oma lugu. Näiteks see puu, tal on oma lugu. Mitu aastat tagasi poetas tema seemne mulda väike tüdruk, suu naeru täis kastes mullapinda iga päev, lootes et kunagi kasvab see puu tema pikkuseks. Nüüd on väikesest tüdrukust saanud vanamemm, kes vaatab aknast, kuidas ta lapselapsed mööda muru ringi sibavad. Ning see puu on täitnud oma ülesannet, kasvades aina kõrgemale taeva poole.

Nii on ka meiega. Meil on oma lugu, oma keel ja kultuur, mida peab hoidma nagu vastsündinud beebit, hellalt ja õrnalt. Teda hoidma, mitte laskma tal kukkuda ning vaadata, kuidas ta kasvab.

Eesti on küll väike ja vähese rahvaarvuga. Kuid sellel on oma lugu. Lugu, mida saab iga üks ise kujundada, valides õigeid värve ning maalides pilti, mida nemad soovivad. Mina tahan ainult seda, et iga üks leiaks vähemalt ühe asja, mis neile meeldib. Vahet pole, milline asi. See võib ka lihtsalt olla üks lill aasal. Kuid vähemalt on sul see üks lill, mis sulle meeldib.

Nagu ütles kord Lennart Meri: “Meist igaühest sõltub Eesti püsimine.” Sina, sina, sina ja sina, saad muuta Eestit paremaks, värvilisemaks, ilusamaks. Tee seda, mida sulle meeldib teha ja, mida sina tahad. Kuna just, siis saab Eesti olla selline nagu iga üks soovib. Head vabariigi aastapäeva ning pidage meeles, igal ühel meist on oma lugu.

Kõne kirjutas Aurelia 6.E klassist ja pildi autor Grete 2.d klassist.