Palju õnne, Eesti!
Koolielu
Kallid õpetajad ja kaasõpilased! Liigume maailma poole, kus asjad sõltuvad noortest. Peale on tulemas uued põlvkonnad, ühiskonna sihid on teised. Täna, siin ja praegu räägin teile sellest, mis sõltub meist.
Mõned aastad tagasi ei tundnud mina ennast ühiskonnas tähtsana. Astusin kõrvale ja vaatasin pealt, et mis nüüd saab. See ei olnud mulle probleemiks. Maailma mõtted ei mahtunud mulle lihtsalt pähe, oli palju muudki.
Vanusega kaasneb soov saada sõna. Sul on mõtteid ja julgust, sa tahad anda oma panuse, midagi muuta. Sa oled juba elanud ning midagi kogenud. Sa tead, mida tuleb muuta, vahel ka, kuidas seda muuta.
Inimene, kes omab ühiskonnas tähtsat rolli, peab olema intelligentne. Ta peab teadma ja eri ilminguid ühiskonnas mõtestama. Liiga palju „nämmutamist“ ajab asja kraavi. Sõna tuleb anda, seda tuleb targalt kasutada. Tahad mõtestada, ole oma sõnas kindel ja julge!
Kui noored tahavad, et neil oleks piisavalt võimu millegi muutmiseks, siis tuleb endid harida ja asju omavahel arutada. Kunagi oleme ka meie need vanad ja igavasti mõtlevad inimesed, kes noortele jalgu jäävad. See on aeg, mida peatada ei saa. Inimesel on kombeks areneda – kes sellega kaasas käib, lööb elus läbi.
Jääme ootama oma aega. Senikaua õpime, kogume tarkust ja kogemust, loeme ja arutame.
Ilusat vabariigi aastapäeva!
Kõne kirjutas Siim Sander, 9.d klassist.
