Palju õnne, Eesti!

Tere, lugupeetud koolipere!
Täna, Eesti Vabariigi 105. sünnipäeva eelsel hommikul, kutsusin varahommikusele jalutuskäigule kolm vapileopardi. Alustasime oma retke minu koduaiast, aastal 1914 ehitatud maja hoovist. Leopardid rääkisid mulle, et ammusest Peterburgist käisid pankurid meelsasti Eesti loodust nautimas ja otsustasid siia oma suvekodu rajada. Nende jaoks tähendas see suvekodu rajamist oma kodumaa serva.

Eestimaa ei olnud siis vaba maa, vaid osa Vene Tsaaririigist. Eesti poliitikud suutsid kaubelda Eestile välja autonoomia ja moodustati Eesti Maapäev. Ajal, mil vene väed olid Eestis põgenemas ja saksa väed alles alustamas pealetungi, kuulutas 24. veebruaril 1918 Eesti end iseseisvaks vabariigiks.

Minu majja kolis aga elama noor naine Aliide. Ta unistas nagu paljud temaealised perekonnast, kodust, lõhnavatest suvedest ja päikese poolt soojaks köetud merest. Aliide koos oma abikaasaga rajas majast omale just sellise unistuste kodu, kust ei puudunud laste kilked, kanade kaagutused ega notsude röhkimised. Aia äärde, tänavale istutati noored ja ilusad pärnad, et neid aastate pärast kauniks hekiks trimmida. Peaaegu 20 aastat ei olnud nende maja kohal ühtegi murepilve, taevas oli ikka niisama sinine ja pärnad lõhnasid juulikuus joovastavalt, lapsed kasvasid ja kanad munesid reipalt värvilisi mune. 

Samal ajal hakkas Euroopas tugevnema üks riik- Saksamaa ning inimesed kuulsid sõna natsionaalsotsialism. Et Esimene Maailmasõda ei olnud veel mälestustest kustunud, ei tahtnud keegi uskuda uue sõja võimalikusesse. Aliide oma perega aga elas oma igapäevast elu, viis lapsi kooli, võõrustas külalisi ja tegi plaane tulevikuks.

Katkestasin leopardid ja lisasin, et olen oma peas mitmeid kordi mõelnud, et kas Aliide võis 1938. aastal, kui Saksamaa esitas Austriale ultimaatumi ja nende riigi Saksamaa külge liitis tunda sama, mida minu pere tundis enne ja pärast eelmise aasta veebruari, kui Venemaa alustas Ukraina pealinna Kiievi pommitamist. Aliide pere oli sõda näinud, minu vanaema põlvkond on kasvanud üles uskumuses, et sõda on hirmus nähtus minevikust. Nüüd järsku oli see sama hirmus nähtus siin samas peaaegu meie ukse taga, Euroopa ida ääres jälle juhtumas.

Minu vanaisa ütles alati, et ajalool on komme korduda. Ent täna ei vaadata enam teisele riigile sõjalist pealetungimist, lootuses, et see nendest piiridest ei välju. Eesti on olnud selles osas oma väiksuse kohta tubli eestkõneleja ja Eestit on hakatud maailmas kuulama, sest meil on olemas ajaloost kogemus, kuidas vaikimine viis omariikluse kaotuseni.

Märkamatult oleme leopardidega jõudnud tagasi minu koduaeda ja me istume maha, et teed juua. Ma ütlen neile, et loodan veel palju aastaid vabariigi aastapäeva eel nendega kodumaast, selle minevikust ja tulevikust rääkida ning sinna juurde ka oma unistustest, näiteks oma aias kunagi oma lastele kiigehoogu lükata. See, et me saame praegu lobisema ja nemad ei pea meie riigipiiril vaenlastele oma hambaid näitama, isegi tänapäeval, nii uskumatu kui see ka kõlada võib, luksus.

Ma soovin, et meil kõigil oleks võimalus teostada oma tulevikuplaane, ilma, et neid katkestaksid pommiplahvatusete helid. Ja seiskem ka sellel uuel aastal koos teiste rahvastega ukrainlastele toeks. Nende võitlus vabaduse nimel on ka meie võitlus. Vabadus on habras ja vajab hoidmist! Soovin teile kõigile ilusat ja meeldejäävat Eesti Vabariigi sünnipäeva! Aitäh!

Kõne kirjutas Alina Emilia Morel 7.e klassist.