Emakeelepäev

Tähistasime mõned nädalad tagasi Eesti 107. sünnipäeva –  päeva, mis paneb mõtlema meie rahva loo ja juurte peale. Aga mis teeb ühest kogukonnast rahva? Kas see on keel, kultuur või ühine ajalugu? Kindlasti kõik see koos, aga on midagi, mis seob need kokku ja kannab edasi – raamatud.

Raamat on palju enamat kui lihtsalt paberile trükitud tekst. See on mõtete hoidja, teadmiste kandja ja rahva mälu. Just raamatute kaudu õpime tundma iseennast ja oma juuri.

Mõtleme hetkeks ajas tagasi. Kui Kristjan Jaak Peterson küsis: “Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?”, siis ta ei esitanud lihtsalt ilusaid sõnu. See oli küsimus, mis pani aluse meie rahvuslikule eneseteadvusele. Kui meil ei oleks olnud kirjasõna, kui meil ei oleks olnud oma keeles kirjutatud raamatuid, kas me siis oleksime üldse rahvana säilinud?

Kui räägime eestikeelsetest raamatutest, ei saa mööda vaadata “Kalevipojast”. See teos ei ole lihtsalt muistend, vaid sümbol, lugu, mis kujundas meie arusaama, et eestlane pole ainult talupoeg, vaid ka kangelane. Samamoodi andis “Tõde ja õigus” edasi meie rahva järjekindlust ja töökust – just neid omadusi, mis on aidanud meil sajandite jooksul vastu pidada.

Eesti ajaloos on olnud hetki, kui raamatud olid keelatud. Nõukogude okupatsiooni ajal püüti eestlaste rahvustunnet kustutada, keelates teosed, mis rääkisid iseseisvusest, rahvuslikust omapärast ja vabadusest. Kuid need raamatud ei kadunud, need peideti, need trükiti põrandaalustes trükikodades, neid hoiti ja loeti salaja. See näitab, et raamatud on palju enamat kui paberile trükitud lood. Need on relvad, mis võivad hoida elus vabaduse vaimu.

Ka tänapäeval, kui ekraanid on meie igapäevaelu osa, ei ole raamatute tähtsus kadunud. Meie oma lugu ei säili ise, seda tuleb hoida ja edasi anda. Kui me ei loe ega kirjuta ega jaga oma rahva lugu, siis kes seda teeb?

Rahvas algab raamatust, sest just raamatud kujundavad meie mõtlemist, väärtushinnanguid ja maailmapilti. Iga uus põlvkond, kes loeb ja kirjutab, annab oma panuse meie rahva loosse.

Ärme unusta raamatute jõudu. Loeme, kirjutame ja räägime oma lugusid edasi, sest just nii kestab Eesti.

Ilusat emakeelepäeva!

Kõne kirjutuas Johanna 8.d klass