Palju õnne, Eesti!
Koolielu
Austatud koolipere
Viimasel ajal tundub maailm erakordselt rahutu paigana. Meid ümbritsevad pinged ja sündmused tekitavad ärevust ning hirmu iga järgneva päeva ees. Paljude jaoks on muretsemine muutunud juba kurnavaks normaalsuseks. Seetõttu on paslik küsida, kas me üldse mäletame, mis tunne on olla tõeliselt rahulik.
Uudistes näeme pidevalt sõdu ja konflikte. Isegi kui need toimuvad kaugel, tekitab see meis ebakindlust ja ärevust. See on taustamüra, mis näitab, kui habras võib olla meie turvatunne. Kuid rahutus ei tulene ainult maailmapoliitikast, see on tingitud ka paljudest teistest teguritest.
Õpilased tunnevad muret oma õppeedukuse ja tuleviku pärast. Vanemad aga töö ning kasvavate kulude pärast. Meilt oodatakse pidevalt maksimumi, et kõik saaks tehtud kiiresti ja vigadeta. Isegi hetkedel, kui on aeg puhata, tekitavad info üleküllus ja lähenevad tähtajad meile pingeid. See kõik loob fooni, kus „rahulikult võtmine“ tundub peaaegu et luksusena, mida me endale lubada ei saa.
Miks on rahuta nii raske? Vastuse sellele leiame president Lennart Meri teosest „Hõbevalge“. Ta on kirja pannud kuldsed sõnad, mis kehtivad täna ehk rohkemgi kui varem: „Inimene toimib edukalt ainult niisuguses keskkonnas, mille põhjuslikke seoseid ta mõistab või arvab mõistvat.“
Meri ütleb meile, et edukaks toimetulekuks vajame me arusaamist. Me peame mõistma, miks asjad juhtuvad ning mis on põhjus ja tagajärg. Kuid praegune geopoliitiline olukord oma äkiliste muutustega lõhub need seosed. Me ei tea alati, mida toob homne uudisvoog või milline on maailm aasta pärast. See teadmatus võtabki meilt rahu. Ja kui puudub rahu, kaob ka meie võime edukalt toimida ehk õppida, luua ja olla õnnelik. Rahuta on raske, sest me kaotame kontrolli omaenda elu üle.
Siiski tasub meenutada, et me ei ole esimene põlvkond, kes seisab silmitsi raskustega. Eestlased on varemgi rahu eest võidelnud, tehes seda ühte hoides ja vaprust üles näidates. Meie riik on olnud mitme okupatsiooni all, kuid me oleme nendest välja tulnud. Mõelgem kasvõi eelmise aasta suvele, kui me seisime laulukaare all külg külje kõrval lauldes. Me tundsime rahu ja ühtekuuluvust, mis on tugevam kui mis tahes väline pingetekitaja. See tõestab, et rahu ei ole lihtsalt sõja puudumine, vaid meie endi loodud vaimne ruum.
Rahuta on tõesti raske, aga rahu ei ole midagi, mis meile kandikul ette tuuakse. Me peame selle ise looma. Looma sellega, et oleme üksteise vastu viisakamad, et me ei ela oma pingeid teiste peal välja ja püüame mõista maailma seoseid, nagu soovis Lennart Meri. Hoidkem oma riiki, hoidkem oma kooli, aga eelkõige – hoidkem üksteist ja iseennast.
Aitäh!
Kõne kirjutas Mirell Mercedes, lend 007e
