Emakeelepäev

Tere, austatud kuulajad!

Selle kõne teema on „Rahuta on raske“.
Kuid kuidas ma saan sellest rääkida, kui ma isegi ei tea, mis rahu on.
Mis on rahu?
Kas rahu tähendab vaikust meie ümber –, et poleks probleeme, sõdu, tülisid ega segadust?

Tänapäeva elu liigub kiiresti.
Meilt oodatakse edu. Meilt oodatakse vastuseid.
Meilt oodatakse, et me oleksime tugevad, rõõmsad, valmis, täiuslikud.
Ja selle kõige keskel unustame sageli kõige lihtsama asja: lihtsalt elada, lihtsalt olla selles hetkes.

Me jookseme ühest eesmärgist teiseni. Me arvame, et kui me eesmärgi saavutame, saame
lõpuks rahu.
Kui saame parema töö, rohkem raha, rohkem tunnustust, rohkem kindlust…
Aga rahu ei tule, sest rahu ei ole koht, kuhu jõuda.
Rahu on seisund, milles olla.

Meie suurim takistus sisemise rahu teel on konflikt meie sees.
Üks osa meist tahab olla rahulik, aga teine osa muretseb.
Üks osa meist tahab olla tänulik, aga teine osa võrdleb end teistega.
Üks osa meist tahab armastada, aga teine osa kardab haiget saada.

Me kanname endas vanu haavu.
Me kanname endas sõnu, mida on meile kunagi öeldud.
Me kanname endas kaotusi, pettumusi ja hetki, mida me ei suuda unustada.
Ja mõnikord ei ole meie suurim vaenlane mitte maailm, vaid meie enda mõtted.

Üks suurimaid rahu röövijaid on hirm.
Hirm tuleviku ees. Hirm ebaõnnestumise ees.
Hirm selle ees, mida teised arvavad. Hirm üksinduse ees.

Hirm elab ajas.
Me kardame midagi, mis juba juhtus … või midagi, mis pole veel juhtunud.
Rahu ei ela eilse varjus ega homse murepilves.
Rahu elab siin.
Praegu.

Kuidas siis saavutada sisemist rahu?
Võib-olla mitte läbi selle, et püüame end parandada või ümber teha, vaid läbi selle, et õpime
end kuulama.
Istuma vaikuses, põgenemata.
Olemata pidevalt tegevuses.
Olemata kogu aeg kuskil mujal.
Lihtsalt elama selles hetkes.

Sisemine rahu ei ole tunne, mida saab sundida. See on ruum, mis tekib siis, kui me lõpetame võitlemise iseendaga.
Kui me lubame endal olla inimene.
Ebatäiuslik.
Tundlik.
Päris.

Me arvame tihti, et rahu tähendab seda, et probleeme pole.
Aga võib-olla tähendab rahu hoopis seda, et isegi probleemide keskel on meis midagi, mis ei murdu.

Rahu võib saavutada nii, et sa ei põgene tormi ja kaose eest. Äkki tõeline rahu ei ole selle tormi puudumine, vaid see, kui see torm ei raputa sind enam.

Maailm muutub sinu jaoks rahulikuks siis, kui sa leiad rahu omaenda südames.

Seega küsin ma uuesti: mis on rahu.

Rahu on arusaam sinu sees, et maailmas on paljutki, mis juhtub sinuga, aga mida sa ei saa kontrollida. Kontrollida saad sa ainult seda, kuidas sa reageerid.

Rahu ei ole elu ilma raskusteta. Rahu on meel, mis suudab raskustes hingata.

Rahu ei ole midagi, mida me peame leidma kuskilt kaugelt. Rahu algab hetkest, kui me oleme sellessamas hetkes, mitte minevikus ega tulevikus.

Ja nagu öeldud – ainus, mis loeb, on see, kes sa valid olla praegu.

Aitäh.

Kõne kirjutas Elisabet, lend 008d