Palju õnne, Eesti!

Soovin rääkida teemal eestlus. Mida see tähendab minu jaoks ja mida ootan tuleviku Eestilt? Mind seob teiste eestlastega ühine keel, eesti keel. Mul on hea meel, et meil on eestikeelsed raamatud, rahvaluule ja eesti kultuur. Keel annab meile sõnavabaduse, sest paljudel inimestel on emakeeles lihtsam end väljendada ja elus hakkama saada. Loomulikult on lisaks vaja õppida ka teisi keeli, et avardada silmaringi, mõista teisi inimesi ning maailma tervikuna. Siiski jääb eesti keel igavesti minu emakeeleks, sest olen selle keelega üles kasvanud. Tegelikult võin isegi uhke olla, et meie väikesel riigil on oma keel, mida hoida ja õpetada tulevastele põlvedele.
Ma tean, et minu tulevik on mõnes mõttes keeruline, sest meie rahvaarv väheneb, inimesed kolivad teistesse riikidesse ja meile asuvad elama ka muud rahvused. See tähendab, et pean mõtlema sellele, kuidas ka edaspidi säiliks minu emakeel ja kultuur vaatamata kõigile muutustele. Usun, et saan selleks ise nii mõndagi ära teha. Minu vanemad töötavad rahvusvahelistes ettevõtetes ja kuulen igapäevaselt, kuidas meile saabub häid töötajaid välismaalt. Nad on huvitatud Eestisse jäämisest, meie keele õppimisest ja kultuuri tundmisest. Meile tulevad pered lastega, kes siia lasteaeda või kooli lähevad. Nii mina kui teised eestlased saame neid lapsi ja inimesi ainult heasüdamlikult tervitada ja toetada, et nad ennast meie riigis hästi tunneksid, meie keelt õpiksid ja siia elama jääksid. Kindlasti soovivad paljud meist edasi õppida ülikoolis ja võibolla isegi mõnes välisülikoolis. See on minu meelest väga hea, et meil on võimalus mujal õppida ja töötada, sest nii laieneb silmaring, suurenevad teadmised ja oskused. Samas pean oluliseks, et võimalikult palju inimesi tuleks tagasi Eestisse ja kasutaks kõiki omandatud teadmisi ja kogemusi meie väikese riigi heaks. Mina püüan seda meeles hoida. Eestlasi on vähe, kuid me paistame silma töökuse ja innovaatilisusega. Meil on tuhat ​startup’ ​ i ​ ja neli ükssarvikut ning meie lapsed alustavad infotehnoloogia tundmaõppimisega varakult. Minu meelest on väga palju ära tehtud, kuid me peame pingutama edasi, et inimeste huvi tehnoloogia ja ettevõtluse vastu veelgi tõsta. Ise olen proovinud koolis õpilasfirmat teha, samuti lugenud ja tundnud huvi investeerimise vastu ning võin öelda, et uudishimu aina kasvab.
Arvan, et igas koolis võiks olla võimalus õppida programmeerimist või proovida kätt oma õpilasfirma loomises. Olen uhke, et olen väikese Eesti riigi kodanik ja meil on oma emakeel, eesti keel.
Soovin, et meil, eestlastel säiliks ühtsustunne, aga ka sõbralikkus teiste rahvaste vastu. Usun, et meie ettevõtlikkus ja töökus teeb meist tulevikus eduka riigi ja inimesed pigem tahavad tunda meie keelt ja kultuuri.

Kõne kirjutas Marcel, 8.D klassist.